PW CuriousJr: Class 1st - 8th

Analüüsi koostas AppCompare

Kui laps jääb matemaatikaülesande, loodusteaduse mõiste või koduse õppimisega hätta, otsitakse sageli kiiresti abi telefonist. Mina proovisin selleks PW CuriousJr rakendust ja mulle jäi mulje, et selle tugevus ei ole üksnes videotes, vaid õppimise terviklikus teekonnas: alustad küsimusest, liigud juhendamise või otseõppeni ning jõuad lõpuks selleni, et laps saab teemast iseseisvamalt aru. Rakendus on mõeldud esimese kuni kaheksanda klassi õpilastele ning kuulub haridusrakenduste hulka.

PW CuriousJr: Class 1st - 8th on tasuta rakendus, mille taga on CuriousJr by PhysicsWallah. Selle keskmine hinne on 4,7 ning rakendust on paigaldatud üle viie miljoni korra. Need näitajad annavad kasutajale esmase kindlustunde, kuid minu hinnang ei põhine ainult populaarsusel. Olulisem on see, kuidas rakendus päris olukorras toimib: kas laps leiab abi kiiresti, kas vanem saab protsessi jälgida ja kas õppimine viib pelgast vastuse otsimisest arusaamiseni.

Kui kodune ülesanne takerdub, peab abi olema kohe kasutatav

Minu jaoks algab selle rakenduse mõte olukorrast, mida paljud pered tunnevad. Laps tuleb koolist, avab töövihiku ja jääb ühe teema juurde pidama. Vanemal võib olla aega ainult kümme minutit, õpetaja ei ole parajasti kättesaadav ja tavaline internetiotsing annab liiga palju erineva tasemega tulemusi. Sellises hetkes on tähtis, et õppematerjal oleks lapse vanusele sobiv ning et abi ei piirduks lihtsalt lõppvastusega.

Rakenduse sihtrühm on lai, sest esimese klassi vajadused erinevad tugevalt kaheksanda klassi omadest. Noorem laps vajab rohkem rahulikku selgitust ja nähtavat juhendamist, vanem õpilane aga võib otsida kiiret lahendust konkreetsele mõistele või ülesandetüübile. Seetõttu ei tasu rakendust võtta kui üht kindlat kursust, mida kõik kasutavad samal viisil. Selle väärtus sõltub sellest, kas laps oskab oma küsimuse õigesti sõnastada ja valida materjali, mis vastab tema tegelikule tasemele.

Esimene samm on rakenduse paigaldamine sobivasse seadmesse. See töötab vähemalt Androidi 7.0 versiooniga, mis tähendab, et kasutusele saab võtta ka mõne vanema telefoni või tahvli. Mina soovitaksin õppimiseks pigem suuremat ekraani, eriti siis, kui laps peab jälgima kirjutamist, skeeme või pikemat selgitust. Telefon on mugav kiireks küsimuseks, kuid pikem õppesessioon võib väikesel ekraanil väsitavaks muutuda.

Rakendus on PEGI 3 vanusemärgisega, kuid see ei tähenda, et iga sisu sobiks võrdselt hästi väga väikesele lapsele. Õppesisu sihtrühm ulatub kooliastmete tõttu palju laiemale. Noorema õpilase puhul oleksin esimestel kordadel kõrval, et aidata tal valida õige teema, mõista juhiseid ja mitte liikuda liiga kiiresti vastuse vaatamiseni.

Küsimusest õppeteekonnani

Praktiline töövoog võiks välja näha nii: laps avab rakenduse, tuvastab õppetöö teema, otsib sobiva selgituse ja vaatab või jälgib juhendamist. Kui küsimus on keerulisem, saab abi siduda otseõppe või kahtluse lahendamisega. See on oluline erinevus võrreldes juhusliku videoklipi otsimisega, sest laps ei pea lootma ainult sellele, et otsingutulemus tabab täpselt tema probleemi.

Tasub enne valimist lugeda

---

Xiaomi ilmarakendus aitab päeva planeerida, kuid kogukonda ei loo

PLAYit leiab telefonist peaaegu iga video, kuid mugavusel on hind

TikTok Lite viib lühivideod väiksema andmekuluga kaugemale

Prime Video võit sõltub sellest, mida vaataja telefonis leiab

Moovit ei juhi busse, kuid mõjutab seda, kuidas linnas liigume

Nädala valik: Microsoft 365 Copilot aitab tööga kiiremini alustada

---

Mina soovitaksin enne materjali avamist kirjutada küsimuse ühe lausega välja. Näiteks mitte lihtsalt „murdarvud”, vaid „ma ei saa aru, miks nimetajad korrutatakse”. Selline väike ettevalmistus muudab õppimise konkreetsemaks. Kui laps alustab liiga laia teemaga, võib ta vaadata mitu selgitust, kuid ikkagi mitte märgata seda ühte sammu, mille juures ta tegelikult eksib.

Rakenduse otseülekanded võivad olla kasulikud siis, kui laps vajab õpetaja või juhendaja selgitust, mitte ainult juba salvestatud materjali. Otseõppe tugevus on võimalus õppida kindla tempo ja tunni loogika järgi. Samas nõuab see lapselt rohkem tähelepanu kui lühikese selgituse vaatamine. Kui ta liitub lihtsalt taustal ja teeb samal ajal midagi muud, võib õppimise tunne tekkida ilma tegeliku arusaamiseta.

Kiire kahtluste lahendamine sobib paremini hetkeprobleemi jaoks. Kui ülesanne tuleb järgmisel päeval esitada, võib laps saada vajaliku selgituse kiiremini kui pika kursuse läbimisel. Siin peitub aga ka üks rakenduse suurimaid riske: kiire vastus võib muuta õppimise liiga passiivseks. Mina laseksin lapsel pärast selgituse vaatamist sama tüüpi ülesande iseseisvalt uuesti lahendada, isegi kui rakendus seda alati eraldi ei nõua.

Vanema, lapse ja õppematerjali vaheline üleandmine

Haridusrakenduse kasutamine ei ole ainult lapse ja ekraani vaheline tegevus. Kodus tekib vähemalt kolm üleandmist: vanem annab lapsele ülesande või mure üle, rakendus annab selgituse tagasi ja laps peab saadud teadmise koolitöösse üle kandma. Kui üks neist sammudest jääb nõrgaks, ei pruugi hea materjal soovitud tulemust anda.

Vanema roll ei pea olema õpetaja roll. Mina kasutaksin rakendust pigem vestluse alustajana. Pärast õppimist küsiksin lapselt, milline samm oli alguses segane ja mis nüüd teisiti tundub. Kui laps oskab oma sõnadega selgitada, mitte ainult õiget vastust korrata, on palju tõenäolisem, et ta sai põhimõttest aru.

Õpetaja jaoks võib selline rakendus olla koduse toe vahend, kuid ma ei käsitleks seda klassiõppe asendusena. Õpetaja teab, milliseid mõisteid klassis juba kasutati, milline meetod on ülesande lahendamisel oodatud ja kus lapsel järjepidev raskus tekib. Rakendus võib anda lisaselgituse, kuid kooli kontekst tuleb lapsel endal või vanemal juurde tuua.

Üks kasulik töövõte on teha pärast selgituse vaatamist väike „tagasipöördumise kontroll”. Laps sulgeb materjali, vaatab algset ülesannet ja proovib lahendada selle ilma ekraani abita. Kui ta jääb ikka samasse kohta kinni, ei ole mõistlik järjest uusi videoid avada. Siis tasub küsimus väiksemateks osadeks jagada: milline mõiste on arusaamatu, millist reeglit kasutatakse ja millises reas viga tekib.

See meetod aitab vältida olukorda, kus rakendus muutub lihtsalt digitaalseks vastusehoidjaks. Minu meelest on PW CuriousJr kõige kasulikum siis, kui seda kasutatakse koos paberi, pliiatsi ja lapse enda seletusega. Ekraan annab impulsi ja juhise, kuid tegelik kinnistumine toimub siis, kui laps peab teadmise ise uuesti kasutusele võtma.

Milline tulemus on realistlik?

Hea tulemuse all ei mõtle ma seda, et üks keeruline ülesanne saab kiiresti tehtud. Parem tulemus on see, kui laps oskab järgmisel korral ära tunda, millise teemaga on tegemist, millist reeglit vaja läheb ja kust oma lahendust kontrollida. Sellise muutuse märkamiseks tuleb vaadata, kas laps vajab iga sarnase ülesande juures uut abi või suudab ta pärast üht selgitust iseseisvalt edasi minna.

Rakendus võib eriti hästi sobida lapsele, kes vajab visuaalset või kuuldavat selgitust rohkem kui õpiku tekstist. Samuti on see kasulik peres, kus vanem ei tunne end kõigis kooliainetes kindlalt. Selle asemel et hakata ise keerulist teemat nullist seletama, saab vanem aidata lapsel küsimuse sõnastada ja pärast arutleda, kas selgitus oli arusaadav.

Teine tugev kasutusjuht on kordamine enne kontrolltööd. Siin ei soovitaks ma avada korraga liiga palju teemasid. Parem on valida üks nõrk koht, vaadata selgitus, lahendada paar paberülesannet ja alles siis liikuda järgmise juurde. Nii saab laps aru, kas ta õppis päriselt või lihtsalt tundis materjali vaatamise ajal ära.

Rakenduse tasuta hind muudab proovimise lihtsaks. See on oluline peredele, kes ei soovi enne kasutuskogemuse tekkimist õppeteenuse eest maksta. Samas ei tähenda tasuta kasutamine, et lapse õppimisele ei kulu midagi: vaja on sobivat seadet, aega ja täiskasvanu tähelepanu, eriti nooremate õpilaste puhul.

Praegune versioon on 2.5.3. Versiooninumber üksi ei ütle, kui hästi rakendus konkreetse lapse seadmes töötab, kuid enne regulaarse õpperutiini loomist tasub kontrollida, et rakendus avaneb sujuvalt ja laps leiab vajalikud materjalid üles. Kui tehniline kasutamine võtab rohkem aega kui õppimine ise, kaob kiire abi eelis.

Kus see erineb tavalisest otsingust ja õpikust?

Tavaline veebiotsing annab sageli liiga laia valiku. Laps võib leida väga hea selgituse, kuid ka materjali, mis kasutab teistsuguseid termineid või eeldab kõrgemat taset. PW CuriousJr eelis on suunatus kooliealisele õppijale ja võimalus ühendada selgitused otseõppe ning kahtluste lahendamisega. See loob ühtsema tee kui juhuslikult otsingutulemuselt teisele hüppamine.

Õpikuga võrreldes on rakenduse tugevus paindlikkus. Õpik esitab teema järjest, rakendus sobib paremini hetkel tekkinud küsimuse lahendamiseks. Õpik on aga sageli parem siis, kui laps peab kogu peatüki loogika rahulikult läbi töötama või kordama mõisteid kindlas järjekorras. Mina kasutaksin neid pigem koos, mitte vastastikku asendajatena.

Võrreldes ainult videopõhise õppimisega annab PW CuriousJr minu hinnangul praktilisema võimaluse liikuda küsimusest juhendamise juurde. Siiski ei tohiks eeldada, et otseülekanne või salvestatud selgitus sobib igale õppijale. Mõni laps vajab vaikset teksti, võimalust tagasi kerida või rohkem harjutusülesandeid kui üks video pakub.

Samuti ei ole see parim valik lapsele, kes vajab väga individuaalset õppekava, pidevat tagasisidet oma vigade kohta või sügavat eripedagoogilist tuge. Sellisel juhul võib isiklik õpetaja, kooli tugispetsialist või struktureeritud õppeprogramm anda parema tulemuse. Rakendus võib olla lisavahend, kuid mitte lahendus igale õppimisraskusele.

Enne kasutamise muutmist harjumuseks tasub mõelda ka sellele, kuidas laps õpib kõige paremini. Kui ta saab keerulise mõtte selgeks alles siis, kui võib selgitust omas tempos lugeda ja selle juurde märkmeid teha, ei pruugi video olla tema jaoks kõige loomulikum alguspunkt. Kui aga ta vajab kuuldud näidet, mille järel kohe ise proovida, võib rakenduse juhendamise ja kiire toe ühendamine talle sobida. Mina ei otsustaks ühe sessiooni põhjal: prooviksin eri tüüpi kooliküsimusi ja vaataksin, kas laps suudab pärast abi ekraani sulgeda ning iseseisvalt jätkata.

Igapäevane näide: kümme minutit enne õhtusööki

Kujutan ette olukorda, kus kaheksanda klassi õpilane peab lõpetama matemaatikaülesande, kuid ei saa aru, millist sammu esimesena teha. Ta avab rakenduse, otsib teema asemel võimalikult täpse küsimuse, vaatab sobiva selgituse ja paneb seejärel telefoni kõrvale. Järgmisena kirjutab ta paberile sama ülesande uuesti ning proovib lahenduse ise lõpuni viia.

Kui ta jõuab teise takistuseni, ei ole mõistlik kohe kogu teemat uuesti alustada. Mina soovitaksin märkida üles täpselt selle rea, kus mõte katki läks, ja otsida abi ainult selle sammu kohta. Nii muutub rakendus õppimise tööriistaks, mitte lõputuks sirvimiskohaks. Vanem saab lõpuks küsida ühe lihtsa küsimuse: „Näita mulle, millise reegli järgi sa selle sammu tegid.”

Noorema lapse puhul oleks töövoog teistsugune. Esimese klassi õpilane võib vajada abi juba teema leidmisel ja juhiste mõistmisel. Siin istuksin alguses kõrval, laseksin lapsel ise vastata ning sekkuksin ainult siis, kui ta hakkab juhuslikult vajutama. Eesmärk ei ole rakenduses võimalikult kiiresti edasi jõuda, vaid õpetada last oma küsimust ära tundma ja abi kasutama.

Sellise lühikese sessiooni tulemus ei pea olema terve peatüki läbimine. Piisab, kui üks konkreetne segadus muutub arusaadavaks ja laps oskab ühe ülesande iseseisvalt lõpuni teha. Just see mõõdupuu aitab vältida ebarealistlikku ootust, et rakendus parandab ühe õhtuga kõik õpiraskused.

Kui õppeteekond katkeb

Kõige ilmsem takistus on see, et laps võib otsida liiga üldise märksõnaga. Siis avaneb palju materjali, kuid mitte tingimata õige selgitus. Teine probleem on passiivne vaatamine: laps kuuleb lahendust, tunneb selle ära ja eeldab, et oskab nüüd ise. Selle vastu aitab lihtne reegel, et pärast iga selgitust tuleb teha vähemalt üks ülesanne ilma ekraani vaatamata.

Katkestus võib tekkida ka otseõppe vormis. Kui laps ei saa tunnis kohe aru või liitub poole pealt, võib ta vajada hiljem rahulikumat kordust. Sellises olukorras ei tasu otseülekannet pidada ebaõnnestunuks; lihtsalt selle roll on erinev. Otseõpe sobib rütmi ja juhendamise jaoks, iseseisev materjal aga pausideks ja keerulise koha uuesti vaatamiseks.

Tehniline pool mõjutab samuti kogemust. Vanem seade võib muuta pikema õppimise ebamugavaks isegi siis, kui rakendus ise töötab. Kui laps peab pidevalt ekraani suurendama, ootama või navigeerimisega võitlema, ei keskendu ta enam ainele. Seetõttu prooviksin enne kindla õpirutiini loomist rakendust just selle seadmega, mida laps päriselt kasutama hakkab.

Kui rakendus näib avanevat aeglaselt või õppimine katkeb, ei teeks ma kohe järeldust, et kogu õppesisu on ebausaldusväärne. Kõigepealt tasub kontrollida, kas probleem kordub samas seadmes ja kas see ilmneb ühe materjali või kogu kasutamise juures. Kui lapsel on kiire kodune tähtaeg, hoiaksin õpiku või õpetaja juhised paralleelse varuplaanina, selle asemel et loota, et üks rakendus lahendab iga katkestuse. Nii ei muutu tehniline tõrge kogu õppimise takistuseks.

Veel üks oluline piirang on motivatsioon. Rakendus võib teha abi kättesaadavaks, kuid ta ei saa sundida last tähelepanelikult õppima. Kui laps avab materjali ainult selleks, et kodutöö võimalikult kiiresti lõpetada, vajab ta kõrvale selget kokkulepet: kõigepealt selgitus, siis iseseisev katse ja lõpuks lühike arutelu. Ilma selle raamita võib mugavus hakata õppimise eesmärki vähendama.

Minu hinnangul tasub PW CuriousJr valida siis, kui otsid tasuta haridusrakendust, mis aitab esimese kuni kaheksanda klassi õpilasel ühendada küsimuse, juhendamise ja kiirema toe. Selle kasutamine on kõige mõistlikum konkreetse õppemure korral, mitte lihtsalt lõputuks sirvimiseks. Rakendus sobib hästi perele, kus laps vajab kodus lisaselgitust ja vanem soovib õppimist toetada, kuid ei saa olla kogu õppeprotsessi ainus alus.

Kõige parema tulemuse annab see siis, kui ekraanilt saadud selgitus lõpeb lapse enda lahenduse ja seletusega. Sellisel viisil muutub kiire abi tegelikuks õppimiseks. Kui vajad väga põhjalikku individuaalset tagasisidet, kindlat õppekava või spetsialisti tuge, vaataksin lisaks teistele lahendustele. Kui aga eesmärk on saada kooliteemast arusaadav algus, kontrollida tekkinud kahtlust ja liikuda edasi ilma tasulist teenust valimata, on see tasuta rakendus minu meelest proovimist väärt.

Arvestades rakenduse head kasutajahinnangut ja laialdast kasutust, on see paljudele õppijatele juba tuttav valik. Mina ei võtaks populaarsust siiski lubadusena, vaid märgina, et rakendus on paljudele piisavalt praktiline. Lõplik otsus sõltub lapse vanusest, õppimisstiilist ja sellest, kas kodus kasutatakse seda teadliku töövoo osana või lihtsalt kiire vastuse otsimiseks.

Kellele see sobib ja millal valiksin midagi muud?

Kui kodus on laps, kes tahab enne vanema poole pöördumist ise mõne selgituse läbi töötada, võib PW CuriousJr olla hea esimene samm. Eriti kasulik on see siis, kui küsimus on konkreetne ja lapsele sobib video või juhendatud õpe. Vanem ei pea tingimata kõiki aineid ise õpetama, kuid saab aidata lapsel valida küsimuse ning pärast kontrollida, kas abi muutis ülesande lahendamise arusaadavamaks.

Teisalt jätaksin selle ainsaks abivahendiks tegemata olukorras, kus laps vajab järjepidevat individuaalset tagasisidet või tema raskused ulatuvad ühe kodutöö küsimusest kaugemale. Siis on tähtis rääkida õpetaja või kooli tugispetsialistiga ja kasutada rakendust vajadusel lisatoena. Samuti ei sobi see hästi perele, kes otsib üksnes õpikupeatükkide järjestikust läbimist: tavapärane õpik või õpetaja antud õppematerjal võib sellise eesmärgi jaoks selgema struktuuri anda.

Kui kavatsed rakendust lapsega esimest korda proovida, valiksin ühe päriselt segase ülesande, mitte ei alustaks pika õppimisplaaniga. Las laps sõnastab küsimuse, jälgib selgitust ning lahendab seejärel ülesande uuesti ilma abita. Kui ta oskab ka öelda, milline mõte talle abiks oli, on see hea märk, et rakendus täitis oma rolli. Kui ta lihtsalt kordab nähtud vastust, tasub järgmisel korral juhendamist täiendada paberil harjutamise või õpetajalt küsimisega.

Minu lõpphinnang on, et see haridusrakendus toimib kõige paremini kiire ja sihipärase koduse lisatoena, mitte iseseisva asendusena õpetajale, õpikule või lapse enda harjutamisele. Selle väärtus tuleb välja siis, kui pere kasutab seda teadlikult: konkreetne küsimus sisse, arusaadav selgitus vahele ja iseseisev proov lõppu. Kui selline tööviis sobib lapsele, tasub seda proovida; kui vaja on väga individuaalset õpet või tavapärast tekstipõhist õppimist, otsiksin kõrvale sobivama toe.